GAZ 24 Volga '77

Mootor 2445 cm3 R4 GAZ
Istekohti 5
Mõõtmed 4735/1800/1490 mm
Tühimass ca 1400 kg
Võimsus 95 hj
Kütusekulu ca 8-11l/100km
Tippkiirus 147 km/h
Transmissioon Manuaal 4

Ajalugu

GAZ 24 I modifikatsioon - 86 hj

ГАЗ24 valmistati Gorki autotehases ajavahemikul 1968-1986 (edasiarendust ГАЗ-2410 kuni 1993) kokku arvatavasti mõni miljonit autot.
ГАЗ-24 ehk nn "uue Volga" tootmist alustati väikeses mahus 1968. aastal, suuremahuline tootmine käivitus aga peale ГАЗ-21 tootmise lõpetamist 1970. aasta suvel.

Peamine muudatus võrreldes ГАЗ-21ga oli täiesti uus, 1960ndatel aastatel moes olnud kandiliste vormidega kere, mis pakkus suuremat avarust, turvalisust ning paremat väljavaadet. 1960ndate lõpu kontekstis oli kere oma disainilt ja konstruktsioonilt maailmatasemel – jällegi võeti selle konstrueerimisel üle maailma mitmete autotootjate praktika (nagu Pobeda ja vana Volgagi puhul), kuigi ühtki sõidukit otseselt ei kopeeritud.

Auto kogu tehnikapool oli väiksemal või suuremal määral vana edasiarendus – sarnasust oli nii sildades kui ka mootoris, kus isegi silindri läbimõõt ja kolvikäik jäid samaks (92 ja 92 mm). Tõsi küll, käigukast konstrueeriti 24le täiesti uus, seekord juba neljakäiguline.

ГАЗ-24 tegi oma tootmise jooksul läbi mitmeid modifikatsioone, mis, tõsi küll, jätsid nii kere kui ka mootori põhiosa samaks. Suuremaks muutusteks võib lugeda 24 arendamist mudeliks ГАЗ-2410 1985. aastal, millega seoses muutusid radiaatorivõre, ukselingid, juhiuste aknad, uus (ГАЗ-3102lt "laenatud") salong, uus pidurisüsteem jt.

ГАЗ-24 teistest modifikatsioonidest tasuks mainida taksovarianti, mis kandis tähist ГАЗ-24-01. Selle peamiseks erinevuseks oli madalama surveastmega mootor, mis võimaldas kasutada 76se oktaanarvuga bensiini ning rakendas veidi väiksemat võimsust, 95 hj asemel 86 hj.

Ka auto kasutusala jäi enam-vähem samaks Pobeda ja "vana Volga" omadega – takso, keskastme ametnike auto ning direktorite, ja kolhoosi esimeeste auto.

Sarnaselt ta eellastega müüdi ГАЗ-24 samuti eraisikutele, kuid jätkuvalt väga piiratud, senisest ehk veelgi piiratumas mahus. Seetõttu muutus "uus Volga" N.Liidus kiiresti prestiižisümboliks ja kultusobjektiks, mida said endale lubada vaid vähesed väljavalitud, ihaldasid aga paljud.

Tüüpiliseks 1970-80ndate rahvaautoks kujunes Žiguli, mida oli Volgast palju odavam toota ja ülal pidada, kuid mis oli pikkadel sõitudel Volgaga võrreldes palju rahutum ja närvilisem, samuti ka väiksem. Alles 1990ndate aastate algul olukord Eestis veidi muutus, kuid siis oli Volga juba vananenud auto ja taandus kiiresti Lääne masinate ees.
Tekst: Valdo Praust, mois@mois.ee