ZAZ 965 Zaporožets '64

Mootor 887 cm3 V4 ZAZ
Istekohti 4
Mõõtmed 3330/1395/1450 mm
Tühimass ca 650 kg
Võimsus 27hj
Kütusekulu ca 5,5 l/100km
Tippkiirus 80 km/h
Transmissioon manuaal-4

Ajalugu

Nõukogude Liidu levinud väikeautot "Maantee muhk" valmistati Ukrainas Zaporožje autotehases ajavahemikul 1960-1969 kokku hinnaguliselt üle 300 tuhande auto.

ЗАЗ-965 väljatöötamise 1950ndate aastate lõpul tingis asjaolu, et M-401 mudeli tootmise lõpetamisega 1956. aastal Moskva autotehases ei toodetud N.Liidus enam pisiautosid, kuigi nõudlus sellise odava sõiduki järele säilis. Sama näitas ka Lääne-Euroopa vastav kogemus, mistõttu otsustati 1950ndate lõpul konstrueerida uus ja moodsam pisiauto.

Eeskujuks otsustati kiigata taas Euroopa poole ning seal hakkas silma Fiati mudel 600, mille kõrgaeg oli 1950ndate aastate lõpp. Millegipärast otsustati aga mitte kasutada Fiati vesijahutusega jõuallikat, vaid asendada see lihtsama (ja ka odavama) õhkjahutusega mootoriga. Viimane konstrueeriti nõukogude autoinseneride omaloominguna, kuigi eeskuju võeti selle juures nii Citroen 2LS,’i Volkswageni kui ka BMW vastavatest mootoritest.
Seoses mootori muutmisega muudeti ka auto tagakuju – kui eest on Fiat 600 ja ЗАЗ-965 üsnagi sarnased, siis tagant on nad üksteisest märgatavalt erinevad.
Esialgu otsustati autot hakata tootma Moskva autotehases, millele viitas ka ta esialgne mark – Moskvitš-444. Enne seerisatootmise algust otsustati aga siiski viia tootmine üle Ukrainasse Zaporožjesse (endise kasakate pealinna) rajatud autotehasesse, samal ajal kui nende mootorite tootmiseks kohendati Melitopoli mootoritehas. Tehase nimest pärines ka auto eestis kasutatud mugand-hüüdnimi ”sapakas”.

Auto väikesed mõõtmed ja iseloomulik kuju tingisid aga ta ristimise Eestis peagi maanteemuhuks ehk lihtsalt muhuks, millisena seda tuntakse tänini. Seevastu suures N.Liidus sai ta hüüdnime горбатый (küürakas) ning Soomes (kuhu seda edukalt 1960ndatel aastatel eksporditi) sai ta millegipärast tuntuks hoopiski hüüdnime ”Jalta” all.

1966. aastal asendati algne 23-hobujõuline mootor võimsama, 27-hobujõulise mootoriga. Sellega seoses sai mudel oma tähise lõppu tähe ”A”. Muutused toimusid samal ajal ka auto välimuses, kuid need ei olnud nii silmatorkavad ning neid suudavad eristada kaasajal vaid tõelised huvilised.
Viimane ”muhk” veeres Zaporožje tehasest tänavale 1969. aastal. Põhjuseks oli asjaolu, et juba paar aastat varem oli hakatud valmistama ruumikama kerega Zaporožetseid, nn “seebikarpe” (ЗАЗ-966 modifikatsioonid), mis tingis vanema mudeli tootmise lõpu.

Moodsamate, ruumikamate ja võimsamate autode pealetulek tingis ”muhkude” kadumise tänavapildist osalt juba 1980ndate aastate lõpul, pea täielikult aga 1990ndatel. ”Muhkude” kadumist igapäevaliiklusest võimedasid veel ta väike mootorivõimsus ning õhkjahutusest tingitud omadus palaval suvel üle kuumeneda, mis tingis pikemate otste sõitmisel jahutuspauside tegemist.

Praeguseks on töökorras ”muhud” sattunud reeglina huviliste kätte, kes peavad ja kasutavad neid stiilsete hobiautodena. Sellisena on ”muhk-sapakas” muutunud omamoodi pilkupüüdvaks kultusautoks nii Eestis kui ka mujal N.Liidus.
Tekst: Valdo Praust, mois@mois.ee